Meie inimesed

Me usume siiralt, et lasteaia sisu loovad inimesed!

Mariliis Saul
Kuukalli õpetaja (eestikeelne rühm)



Jekaterina Voronina
Kuukalli õpetaja (eestikeelne rühm)

Käisin juba koolis, kuid lemmikmäng oli ikkagi mängida „lasteaeda“. Kõige tugevam mälestushetk on see, kui olin umbes 8-aastane plika ja mängisime õe ja vennaga kodus seda lasteaia mängu. Vahetasime „kasvataja“ rolli kordamööda ja see oli mu lemmik roll. Tuppa tulid vanemad ja nägid meie mängu. Mäletan, kuidas isa selgitas meile: „Selleks, et olla hea õpetaja ja selleks, et aidata lastel saada suuremaks (täiskasvanuteks), on vaja näha iseennast teistes lastes“. Ema aga lisas, et seda on vaja vastu võtta kui oma lapsepõlve kordamist ning saada lasteaiaõpetaja töö protsessis ise veelgi paremaks! See jäi mulle väga hästi meelde terveks eluks!

Usun, et minul on midagi, mida lastega jagada, kuna minu sees elab mälestus minu rõõmsast lapsepõlvest suures sõbralikus peres, kus mina olin neljas viiest lapsest. Sellele mälestusele lisanduvad teadmised, mida sain oma perekonnast ja enda vanematelt, lasteaiakasvatajatelt, kooli-, ja ülikooliõpetajatelt ning kogemused, mida elu mulle andnud on!

Mõnikord tundub mulle, et õpetaja elukutse ongi elu lapsepõlve riigis. Lasteaed aga on imede, fantaasiate ja muinasjuttude riik!


Anna-Liisa Kasak
Kuukalli õpetaja assistent (eestikeelne rühm)

Olin kuskil pea kolmene. Meil olid lehmad ja mullikad, keda viidi karjamaale igal hommikul. Ema läks lehmadega ja mina jäin järele vaatama, et kaugemale näha ronisin mööda redelit poolelioleva lauda lae peale. Aga aeg venis ja ema ei tulnud nii kiiresti tagasi ja oodates oli päikesepaiste käes tukkuma jäänud. Ema jõudis koju ja hakkas mind igalt poolt otsima. Jooksis staadionile, kaupluse juurde, naabritädi juurde, rehaga otsis juba tiigi läbi aga ema ei osanud enam kusagilt otsida. Nii istus ta karjaköögi lävepakule ja hakkas  nutma. Samas kuulis ema ka kaugemalt lapse nuttu. Ema ronis mööda redelit üles ja nutuhääl valjenes. Seal olin mina, kes ei julgenud mööda redelit alla tulla. Siis võttis emme mind sülle ja rõõmustasime mõlemad :)


Kui olin  väike ja ei käinud veel koolis siis tihtipeale pandi mind lapsi hoidma ja nendega tekkis mul kiiresti kontakt. Usun, et just lastega on mul suurem side, mis väga palju rõõmu pakub. Teen seda tööd, kuna igapäev on täis laste nalju ja nende vaheldusrikkust. Päevad koos lastega annab võimaluse muutud ka ise tagasi lapseks.


 
Terje Tenso
Päiksekalli õpetaja (ingliskeelne rühm)
Väikese tüdrukuna olin veendunud, et luuaga saabki lennata. Volbriööl luuaga mitmeid tiire ümber maja joostes ja erinevaid võlusõnu lausudes oli pettumus üpris suur, kui õhku ma ei tõusnudki. Sellegi poolest arvasin edasi, et luuaga saab lennata, tuleb vaid leida õige luud ja harjutada võlusõnade lausumist.

Mulle meeldib lastega töötamise juures see, et kuigi sa annad neile väga palju oma energiat, saad sa selle mingil hetkel alati topelt tagasi. Töö paberitega minule midagi seesugust ei pakuks. Laste jaoks ei ole olemas ainult seitset maailmaimet vaid on seitse miljonit. Neid imesid koos nendega avastada on ülimalt tore ja ainult puhas rõõm. Mulle meeldib, et lapsed aitavad meil hoida silmad lahti.


Cassandra Laur 
Päiksekalli õpetaja assistent (ingliskeelne rühm)
Olen väiksest saati olnud väga rõõmsameelne ja seltsiv. Minu jaoks ei olnud kunagi vahet, kas mängida autonurgas kastiautode ja klotsidega või kodunurgas pottide-pannide ja nukkudega - peamine, et oleks lapsi, kellega mängida! Seetõttu olin ema peale alati pisut tige, kui ta mulle liiga vara lasteaeda järgi tuli ning mõni mäng seetõttu pooleli jäi. Mäletan, et kui ema-isaga reisimas käisime, igatsesin alati oma lasteaia sõpru ning kes teab, võib-olla olid just lasteaias küpsetatud elu esimesed kaerahelbeküpsised põhjus, miks ma siiani kokkamist ja küpsetamist nii väga armastan! Tahan, et igaühe jaoks oleks mälestus lasteaiast sama positiivne kui minu oma.


Armastan lastega töötamist. Nende siirus, headus ja piiritu energia muudavad iga päeva rõõmsaks. Tulen igal hommikul tööle rõõmuga ning lahkun uue päeva ootuses veelgi parema tujuga. “Vali töö, mida sa armastad, ja sa ei pea elus päevagi töötama.” Seda see siis tähendabki... Pühendun alati oma tegemistesse südamega ning tean, et usaldades oma südame lastele, on see hoitud ja rõõmuga täidetud. Tahan jagada pisikeste maailmaavastajatega koos nende rõõme ja muresid, olla nende jaoks nii õpetaja ja eeskuju kui kaaslase ja suure sõbra rollis.


Stella Välk                                                                     
Päiksekalli õpetaja assistent (ingliskeelne rühm)

Hoolimata sellest, et olin linnalaps oli mu lapsepõlv kõike muud. Igapäevaselt sai ronitud puude otsa või pori sees mängitud. Juba varajastel hommikutundidel, olin õhinal õue minema. Ei möödunud päevagi, kui ma poleks jõudnud koju mustade põlvede või poriste kätega. Sai ehitatud onne ja päris iseseisvalt meisterdatud kiik. Juba noorena meeldis mulle lapsi hoida ja nende eest hoolitseda. Olen õppinud lapsehoidjaks ja täiendanud ennast eelkoolipedagoogikaga. Lastega meeldib mulle töötada, sest lapsed on nii siirad ja alati rõõmsad ning nende vahvad ütlemised toovad alati naeru suule. Lastega töötades meeldib mulle endalegi kukerpallitada, tantsida ja mängida. Lastega töötamine on puhas rõõm

Karit Mattis
Tähekalli õpetaja (eestikeelne rühm)

Olen terve oma lapsepõlve elanud maal. Kogu mäng hommikust pimedani, toimus õues. Mitte kunagi ei mänginud ma üksi, kuna kõik küla lapsed olid ühiselt alati tegutsemas.
Laps, kes on maal kasvanud üldjuhul teab, mida tähendab teha tööd, kuidas iseseisvalt hakkama saada ja oma tegude eest vastutada.
Olin umbes 4 aastane, eesti krooni aeg oli just alanud. Otsustasin, et tahan poodi minna. Teadsin täpselt, kus karbis ema ja isa raha hoiavad. Võtsin karbist kaks raha: 100 ja 2 kroonise. Sättisin end uhkelt riidesse, raha asetasin käekotti ja sammusin poe poole.
 Jõudsin poodi, asetasin raha letile ja palusin kogu raha eest nätsu.
Külapoes oli müüjaks meie tuttav, kes muidugi kogu raha eest mulle nätsu ei andnud. Sain vaid ühe pisikese närimiskummi.
 Õhtul koju jõudes, kuulsin kuidas üks tuttav onu oli mind poes näinud ja minu isale teatanud kogu loo, ise veel lausudes "Küll teil on rikas tütar, kes 102 krooni eest poest nätsu ostma läheb".
 Mind ootas kodus minu esimene koduarest.
 Iseseisev tüdruk vastutas oma tegude eest.

Mulle meeldib pakkuda lastele tegevusi, mis teevad neid rõõmsaks. Positiivsus ja naer on igapäevased kaaslased. Tean, et inimlikke väärtusi lastele edasi kandes, saan olla pisike osa lapse isiksuse kujunemisel, kes ühel päeval lasteaia radadelt tuulde lendavad, et julgelt oma elus uusi uksi avada.


Mari-Liis Erlenheim
Tähekalli õpetaja assistent (eestikeelne rühm)

Lapsepõlvele mõeldes meenub aeg, mil suviti perega maal elasime. Kuna olen suurest perest, siis mängukaaslastest mul kunagi puudu ei jäänud. Nii olimegi ka sel suvepäeval koos õues mängimas, kui ühtäkki eemal tee peal rebast märkasime. Vanem vend tõi seepeale kiirustades jalgratta välja ja kihutas rebast lähemalt uurima. Mind aga valdas hirm, mistõttu pidasin targemaks koos väikse venna ja õega ruttu tuppa minna. Tuppa jõudes panin kähku uksegi lukku – lugu hundist ja seitsmest kitsetallest oli mul liigagi hästi meeles. Kuigi seekord polnud tegu kurja hundiga, ei kahelnud ma hetkekski, et rebane sama kaval ei võiks olla. Niisiis jäimegi halvimat ootama, ise juba ette kujutades, kuidas rebane meid tuppa saamiseks üle kavaldada püüab. Õnneks jõudis peagi rebase asemel koju tagasi hoopis teda uudistama läinud vend. Rebane aga läks oma teed, mis oli meie jaoks suur kergendus.

Naudin lastega töötamist, sest lapsed on niivõrd siirad. Nende vahvad mõtted ja ütlemised teevad meele rõõmsaks ja jäävad pikaks ajaks meelde.


Kadi Altmäe

Tähekalli õpetaja assistent (eestikeelne rühm)












Helen Reilson 
Pilvekalli ja Tuulekalli  õpetaja (eestikeelne rühm)
Varases lapsepõlves olin ma väga tragi ja abivalmis neiuke. Mulle meeldis väga oma vanemaid lihtsamates majapidamistöödes aidata ning see abivalmidus kandus edasi ka lasteaeda. Kui esimest päeva lasteaeda läksin, olid kasvatajad mu käitumisest väga üllatunud. Kuna olin nii kasvu kui käitumise poolest omaealistest ees, siis kippusin endast väiksemate eest hoolitsema, neid aitama ja õpetama. Sain vaid nädalake kõige nooremate rühmas käia, kui tehti otsus, et ma olen nende pisikeste kõrval liiga tragi ja asjalik ning mind tõsteti järgmisesse rühma ning sinna sobisin ma paljuparemini. Arvan, et see varajases lapsepõlves kogetud nooremate laste eest hoolitsemine on mõjutanud ka minu praeguseid valikuid.

Kuni täiskasvanuikka jõudmiseni on mulle alati meeldinud lastega tegeleda – nendega mängida, neid abistada ja õpetada. Mulle meeldib laste siiras rõõm ja ausus ning tunnen alati nende üle suurt uhkust, kui mõni neist on tänu minule midagi uut õppinud. Pärast nädalavahetust on nii mõnus jälle lasteaeda tööle minna, kui tead, et sind ootab ees terve rühmatäis särasilmseid ja naerusuised poisse-tüdrukuid, kes hea õnne korral mulle kallistusi jagavad.

Armastan oma tööd just selle tõttu, et lastega koos olles on võimalik viibida igasugustes võlumaailmades ning muutuda vastavalt olukorrale kas võluriks, kunstnikuks, teadlaseks või hoopis maadeavastajaks. Lasteaias tunnen, et olen õiges kohas.


Alis Karro
Pilvekalli õpetaja (eestikeelne rühm)

Juba lapsena olin püsimatu ja armastasin iseseisev olla. Ühel järjekordsel lasteaia päeval otsustasin, et aitab juba küll lasteaias olemisest ja jalutasin koju. Kodus ootas mind ees suur kiusatus. Teadsin, et ema hoiab kõrgel köögikapis kommi. Loomulikult ei olnud mul mahti oodata, millal ema töölt koju jõuab ja kuna olin salaja lasteaiast koju tulnud, siis tundus loogiline, et hea käitumise eest mulle kommi õhtul ei jagata. Nii ma siis ronisin toolile ja sealt edasi kapi äärele, ajasin varbad ja käed pikaks, hetkel mil oleksin peaaegu kommikotini küündinud, kukkusin koos köögikapi ja seal olevate nõudega põrandale.  Samal hetkel tuli koju ka ema, leides mind kapi alt ainult pea välja paistmas. Kuna ehmatus oli emale suur, siis riielda ma ei saanud, aga edaspidi jäi kommikott alumistele kapiriiulitele, et väike Alis õpiks kiusatustele “ei” ütlema.

Lastega töötamise juures meeldib mulle, et iga päev on eriline ja erineb eelnevast. Lapsed oma siiruse ja tingimusteta armastusega pakuvad meelerahu ja tunde, et kõik on võimalik, kui ainult ise uskuda. Pealegi on ilus unistada, et kunagi võin olla kellelegi soe mälestus lapsepõlvest.


Anett Mill
Pilvekalli abiõpetaja (eestikeelne rühm)

Minu lapsepõlve parimad mälestused on vanaema ja vanaisa juurest Porkunist. Enamus suved ma seal veetsin ja see oli nii mõnus! Kuna väike rohenäpp olen ma alati olnud, siis minu töö oli igal hommikul kell 7.30 avada kõikide majaelanike kasvuhooned ja mulle nii meeldis see. Olin kella täpsusega iga päev üleval ja öösärgi väel oma ametit täitmas nagu kord ja kohus. Ja ohh seda õnne, kui veel aiamaal sai abistada taimede kastmisega, silkasin nagu noor jänku ise poolenisti porine ja märg, aga see mind ei heidutanud, õhtul vanni ja puhaste linade vahele :)

Lapsi ja nendega tegelemist olen ma armastanud juba väikesest peale. Ilmselt ka sellest ajast on mul väga hea side nendega. Ma arvan, et tükike lapsemeelsust on meis kõigis. Olen õnnelik, et saan lastega toredaid tegevusi teha, neile uusi ja huvitavaid asju õpetada ja näha nende väikestes silmades ja naerusuudes, et meil koos on tõesti lahe!


Silja Tee
Lillekalli õpetaja (eestikeelne hoiurühm)

Minu elavamad mälestused tulevad ajast, kus lasteaias kasvasid õunapuud ja sai puu otsas ronida. Meil oli maalima kõige ilusam lastead. Mulle seal väga meeldis. Tore oli ka laulda, tantsida ja mängida. Seal olid kõige vägevamad mänguasjad ja nukud. Just lasteaias punusin oma esimese patsi, blondile pikkade juustega nukule.

Oma praeguses töös võtan ikka aeg-ajalt viisijupi üles ning hoolitsen selle eest, et lapsed oleks hoitud, saaks sülle vajadusel ning paar pikka pai päeva jooksul. Mul on vedanud, sest minu töö seisneb väikeste inimestega suhtlemises, nad on nii ehedad ja siirad! Nalja saab :)  


Brite Vilgo
Lillekalli õpetaja (eestikeelne hoiurühm)

Oma lapsepõlvest mäletan ma palju rattasõite- see võis olla minek kõrvalkülla vanaema juurde, lihtsalt lühem teekond põllule või väga oodatud rattamatk mereäärde. Sihikindlust ja kannatlikust treenis iga üles mäge või vastu tuult sõit koos õe ja emaga ning tihti oli meiega ka mõni hea sõber kaasas (kui oli minek näiteks randa). See on vabaduse tunne-  sõit rattal on omaette nauding. Olgu siis sihtkohaks aiamaa, mis vajas rohimist või rand, kus õhtuni sai loodust ja liikumist nautida. Liikumine, loodus ja loomingulisus ongi minu lapsepõlve kaunilt rikastanud, mõõdukas töötegemine toetanud vabadus-vastutus kvaliteeti. Teadmiste omandamine on juba varakult mulle põnevust tekitanud. Enam on olnud uue omandamine läbi kogemise ning innukalt loomingulise poole arendamine läbi mängude ning enesväljenduse.

Mäletan, kui kuue aastaeselt sättisin end valmis kooli minema. Teadlikkus ettevõtmisest oli tugev- natuke oli põnev ja hirmus samaaegselt kuid sihikindel suund- sugulastel saadud vana ranits selga ja ...kohtumine tollase kooli töötajaga poolel teel, innustas ta mind suunduma tagasi koju ning põhjendas, et mul on liiga vara kooli minna. Pärast seda seiklust, oli ema valmis mind panema kuni kooli minekuni lasteaada, mis asus 500m meie koduuksest. Seniks olin olnud harjunud kodus ema loovate mõtete ja ideedega kaasa minema- mu maailm oli väikses külas väga põnev ning siis lisandus põgus lasteaia kogemus paljude teiste eakaaslastega. Jätkusid aga inspireerivad tegemised kodus koos ema ja õega, kasvamised läbi mängu ja loomingulisuse. Siiani sõidan rattaga, mängin, tantsin...ja loodan inspireerida ja toetada laste loomingulisust. Õpetajana pean samuti olulisteks mängurõõmu (mis on vastavalt eale koos suunava vabadus-vastutus kvaliteetidega) ja ennekõike näen mängu kui nende nn põhitööd.


Gare Heinmäe
Lillekalli õpetaja (eestikeelne hoiurühm)


Kätlin Kolk
Tuulekalli õpetaja (eestikeelne hoiurühm)
Olin kuue-aastasena külas oma vanemal õel ja jäin mingiks ajaks üksi. Küsisin eelnevalt õe käest, nähes kausitäit lehmakomme- kas ma võin ka kommi võtta. Õde vastu, et ikka võin, aga et ma kõiki ära ei sööks- talle võiks ka ikka ühe kommi jätta. No ma siis jätsingi- selle ühe. Teisel korral õel külas olles enam kommi ei olnud, aga oli suhkrutoos- õunakujuline. Hmm, küll maitses hästi. Koju tulles kui õde nägi tühja suhkrutoosi, vaatas mulle pahaselt otsa ja küsis: ” Kui mitu kilo peab ostma suhkrut, et ka kohvi sisse jätkuks ?” Ja maiasmokk olen ma siiani, ainult suhkrut ma toosist enam ei söö :)

Kinkides lapsele oma naeratuse, võidan tema südame. Olles võitnud südame, kingib laps mulle oma naeratuse. Mulle meeldib naerda ja naeratada. Ja nii tore on vaadata, kui ka väikestel inimestel silmad säravad ja suu on naerul. Avastada maailma koos lastega, see teeb rõõmsaks :) 

Monika Vana

 Vikerkaarekalli õpetaja (ingliskeelne hoiurühm)

During my childhood I spent all my summers in the countryside at my great grandparent’s farm. My sister and I ran in the forests and on the fields and we climbed on trees. Time spent there was the happiest in my life. When I think back to the time when I was in kindergarten all I could remember is joy. I loved doing crafts and singing in music lessons, having fun time with good friends and enjoying my time in a safe environment. My best friend and I also met in the kindergarten and have been like sisters ever since.

I find that teaching in kindergarten keeps alive my inner child, the one that enjoys life and sees positivity in everything. What I love about working with children is that I have the opportunity to give them the most joyful time and happy memories. The chance to teach children and to be a part of their childhood is precious to me.


Anna Mändmaa
Vikerkaarekalli õpetaja (ingliskeelne hoiurühm)

I was always very active and cheerful kid. I had an extraordinary imagination and therefore every day I came up with a new game. The best memory of my childhood is my kindergarten. I always went there with pleasure and looked forward to meet my friends again. There I had a freedom of self-expression. I am grateful to my teachers and parents for making my childhood bright and full of fun. My goal is to do the same for my kids, as much as possible. In work with children I like that I can learn a lot from them. The best description of this is “We grow talent, talent grows us!”.


Maud Bertevas

Värvikalli õpetaja (prantsuskeelne hoiurühm)

As far as I can remember, I have always found a great interest into teaching. When I was young I would play teacher with my toys and spend a lot of time picturing myself as a god teacher. 

I also always have appreciated very much spending time with kids. I love their enthusiasm, their spontaneity, their will to always discover new things and their ability to learn things so fast. After my Bachelor’s degree in English literature and civilization, I went to the USA in order to be an intern student in a French immersion elementary school. This experience was truly amazing and combined all my passions: English and French languages, children, teaching and living abroad. This is when and where I understood I was on the right path and that I should choose a Master’s that would fit all those passions of mine. This is how two years later I graduated in Didactic of Languages. I was more than ready to teach languages and mostly French to foreigners. Since then, I never stopped travelling and discovering about new cultures and languages: Greece, Russia and now Estonia. 

I am very happy to have found a place such as Kalli-kalli that promotes international relationships, tolerance, good spirit and great team work.


Christelle Jégo

Värvikalli abiõpetaja (prantsuskeelne hoiurühm)

 I grew up in Lyon, France. I was lucky enough to live in a quiet green environment, despite living in a big city. My fondest memories are, all my holidays spent with my grandparents in the countryside. I loved walking in the fields, the woods and picking-up a lot of things (flowers, mushrooms...... And boxes full of grasshoppers). Otherwise, what I really liked was to disguise myself. I was taking the shoes and accessories...... from my mom. 

I worked for 10 years in logistics for a very large German group. Then I started my advertising company. I had to stop my business to follow my husband to China. Down there, I invested myself as a volunteer in an association that helps children in orphanages. From there, I decided to dedicate my life to the development and happiness of children. Back to France, I did an early childhood training and also a maternal assistant training to work from home. Since my arrival in 2015 in Tallinn, I was a volunteer at the Institut Francais (French Institute), then they entrusted me with teaching French to children from 6 months to 3 years old. In September 2018, I had the opportunity and the chance to come and work at Kalli-Kalli where I'm blooming with your adorable little ones.


Anet Vaikmaa

muusikaõpetaja

Käisin lasteaias Tallinna südalinnas ja mäletan rühmaga õues käimisi. Meil ei olnud läheduses parke ega mänguväljakuid, seega meenuvad nendeni minekud läbi suure linnaliikluse. Sain seal hästi läbi ühe poisiga, kes oli minu esimene nii-öelda peigmees. Ühel päeval jätsin tema kappi enda joonistatud südametega kaardi. Mäletan seda piinlikkustunnet, kui meie vanemad seda nägid.

Mul ei meeldinud lasteaias eriti magada, aga kui ma magama jäin, siis tõusmine oli väga vaevaline. Mäletan lõunaid, kui sain enne lõunauinakuid ära minna, et sõita maale vanaema juurde. Need olid parimad lasteaia päevad, kuna teadsin juba ette, et magama minema ei pea.

Mulle meeldib mu töö, kuna lapsed on siirad ja vahetud ning nad aitavad hoida endas lapsemeelsust.



Kaidi Hallik
psühholoog
Enda lasteaia ajast on mul kõige magusamad mälestused seotud muusikatundidega. Peale trianglimängu ja kastanjettidega klabistamise sai nendes tundides mõnikord harva ka tantsida. Repertuaar oli küll minu mäletamist mööda veidi piiratud ja peale „Kaks sammu sissepoole” muud ei meenugi, kuid see ei olnud üldse tähtis – tants oli tants ja tantsida mulle meeldis väga J. Kuna psühholoogina ma tean, et inimese huvid ja anded avalduvad sageli juba väga varases eas, siis ei imesta ma ka selle üle, et naudin tantsimist ka nüüd, aastakümneid hiljem.

Ka minu töö laste ja nende vanematega on suunatud varasele märkamisele. Oma lapse arengus nii tugevusi kui ka arenguvõimalusi märgata saab eeskätt lapsevanem, kuid ka mina psühholoogina saan vanemale oma tähelepanekutega abiks olla. Oma igapäevatöös laste ja emade-isadega naudin võimalust aidata lapsevanemal sisse viia väikseid positiivseid muutusi, mis võivad omada suurt mõju kogu pere emotsionaalsele heaolule.

Psühholoogiga saab ühendust võtta e-posti aadressil kaidi@psuhholoogia.com. 


Õie Rosme
perenaine











Svetlana 
majahaldjas

Carol Tarre
direktor 
Minu lapsepõlve iseloomustab lause, et süda hell ja silmad märjad ning mingil juhul ei tohtinud püksipõlved ega käed mustaks saada. Kui olin 5-aastane, siis minu vanemad ostsid kööki uued kardinad. Nähes neid akna ees, hakkasin suure häälega nutma ja korrutasin, et „Nii ilusad kardinad, nii ilusad kardinad“! Ema ja isa see väga ei üllatanudki, sest emotsioone ning pisaraid jagus kenasti igasse päeva.

Lapsed on mulle õpetanud, et päeva heategu võib olla ka see, kui aitad ühe pisikese lepatriinu liinibussist tagasi loodusesse, pisiasjades meie ümber on ilu ja armastus. Nii on ka minu suurimaks innustuseks laste naer ja kallistused.

Signe Suurväli
tegevjuht
Vanasti ei olnud lasteaiad sugugi nii turvalised paigad kui tänapäeval. Kui mina käisin veel lasteaias, oli minu vend juba koolipoiss ja sai peale tunde rattaga ringi sõita. Ühel päeval tekkis tal mõte, et mis see õdegi seal lasteaias nii kaua peab olema. Olime parajasti teiste lastega õues mängimas, kui nägin oma venda aia taga. Aia sees oli just parasjagu nii suur auk, et mina mahtusin sealt ilusti läbi ja vend päästiski mind vabadusse. Muidugi tuli sellest pärast suur pahandus nii lasteaias kui kodus. Aga tore mälestus jäi alles.Lastega töö on kõige tänuväärsem töö, mida võib ette kujutada.

Lasteaed annab lapsele esimese kogemuse kollektiivis tegutsemisest ja kui see kogemus on positiivne, luuakse alus tugeva isiksuse kujunemiseks.

Mailiis Andresson (lapsehoolduspuhkusel)

Lasteaias käimisest mäletan siiani asju läbi väikese Mailiisi silmade. Seda kui kõrged olid suurte laste kiiged õues ja kuidas hea tuju võis tulla lihtsalt sellest, et pärast magusat lõunaund õue mängima sai minna. Eriti meeldis mulle lasteaias süüa, kuid paraku ei suutnud ma kunagi selgusele jõuda palju ma ära jaksan süüa. Tihti juhtus nii, et taldrikule nõutud suured portsud jäid alles. Ühel päeval, kui lasteaias pakuti torti, siis soovisin mina muidugi endale suurt ja kreemist lõiku. Jättes mind rahulikult oma noosi nautima, läksid kõik teised juba mängima. Kui hiljem kasvataja minu juurde tuli, siis märkas ta, et vaid väike tükike koogist oli söödud ning järele jäänud osa oli sattunud joogiklaasi. Kuna klaas hakkas täis saama, siis surusin oma pisikese rusikaga sinna pandud torti allapoole ja sedasi mahtus peale veel paar peotäit kreemi.

Portsude suuruse valik on tänaseks paika saanud, kuid muidu olen ikka seesama Mailiis, kellele meeldib lasteaias mängimas käia.


Carmen Antonova (lapsehoolduspuhkusel)

Lasteaias ei ole ma käinud, oma lapsepõlve veetsin ma õega koos olles. Lapsepõlvest mäletan, et oskasin enda arvates väga palju võõrkeeli:). Mulle meeldis neid keeli õpetada ka oma õele. See nägi välja nii, et mõtlesin mingi suvalise sõna ja riigi ise välja ja laususin need õele. Tema muidugi soovis õppida, kuid enam ei kõlanud see nii nagu esimest korda lausudes. Ja üsna varsti oli selge mu keeleoskus:).

Lastega tegelema sattusin tänu sõbrannale, kes kutsus mind asendusõpetajaks. Sealt alates olen tahtnud tegeleda lastega. Mulle meeldib mu töös see, et päevades ei ole rutiini. Iga päev erineb eilsest ja homme pole see, mis oli täna. Lapsed on siirad.


Mari-Liis Toobal (lapsehoolduspuhkusel)

Kui mõelda lapsepõlve peale, siis tegelikult ega minuga just lihtne polnud. Olin väliselt pisikest kasvu, suurte silmade ja imeliste lokkis juustega plika, mistõttu ekslikult arvati, et olen ju väike ja rahulik. Välise kesta all peitus aga  tegelikult  tõeliselt isepäine Röövlitütar Ronja, kes ei püsinud pudeliski paigal. Sellega meenubki seik, kuidas ühel eriti igaval lasteaiapäeval otsustasin õues olles end kiviaia vahelt läbi kaevata ja lihtsalt koju jalutada. Rõõm osutus aga üsna üürikeseks, sest koju jõudes ootas ukselävel ema, kes ei olnud kohe üldse rõõmus minu kojutuleku üle :)


Aive Hainas (lapsehoolduspuhkusel)

Minu lapsepõlv möödus Võrumaal. Olin täielik maalaps, sest enamus lapsepõlve veetsin vanaema juures, kus tegin õega onne ja mängisin kodu. Ei olnud kohta, kus meie polnud oma pesa sisse seadnud, oli meil onn puukuuris, suveköögis, küünis, saunas, puu otsas. Kuigi olin maalaps ja kasvasin üles loomade keskel, siis oli mul suur kartus kanade ja kukkede ees, seda seetõttu, et kord ajas üks kukk mind taga ja lausa ründas. Peale seda siis iga kord kui mõni kana või kukk mulle lähenes, varjusin ma nuttes isa selja taha. Hirm kanade ja kukkede ees on kahjuks säilinud. Ja kui vaja, siis võisin olla ka jonnakas, kui pidin olema toas, siis ronisin lihtsalt aknast välja.  Mäletan, kui lubasin kord jääda kindlasti vanaema juurde ööd, aga kuna mul tuli suur koduigatsus peale, siis jonnisin nii kaua, kuni vanemad mulle öösel järgi tulid.

Töötan lasteaias kuna lastega koos olles saan end tunda taas nagu laps, kuulda nende siiraid ütlemisi ja näha nende rõõmsaid nägusid, see teeb ka vihmase päeva ilusaks ja rõõmsaks.